Xàbia II - matk mere ääres

 K, 15nov, reisi kaheksas päev.

Hommik algab tavapäraselt, pika jutuajamisega hommikusöögilauas. Kellelgi ei ole kiiret, võtame rahulikult :)

Meil on puhkus keset puhkust ja mis sobiks selleks paremini, kui väike jalutuskäik piki rannikud. Väikesed künkad on ka, kõrgust ei oska niiviisi öelda.. viiskümmend meetrit ehk, +/-. Väikeseid tõuse ja langusi on muidugi koguaeg.

Vaated on jällegi hurmavad ja ilmataadiga on meil diil - ilm püsib suvine, päikeseline, soe. Kuuleme lugusid kohalikust elu-olust, peaaegu iga maja kohta, millest möödume on väike infokilluke.

Väga palju kinnisvara kuulub välismaalastele. Hispaaniasse armastavad raha paigutada ka venelased ja ukrainlased. Käib ka üks päris massiivne ehitus siinmail, ikka terve brigaad on peal, kinnisvara on segamini kaevatud ja rajatakse nii ehitisi kui aeda.

Vabu krunte on ka veel saadaval, kel huvi on. Mida parem vaade merele, seda krõbedamaks läheb hind. Nagu ikka. Kõik tööd saab tehtud, langevad ka puud, mis vaatele ette jäävad. Lihtsalt õigeid inimesi pead teadma ja neile piisavalt headmeelt tegema.

Pikema peatuse teeme kusagil üleval künkaserval, nosime kaasavõetud võileibu ja jooke. Üks päris suur metsatukk on vist looduskaitseala.. õnneks ei ole seal ühtegi majaehitust veel pooleli.

Vaatan hiljem kaarti netist, suurem piirkond siin ümber on siiski väga-väga täis ehitatud (El Tosalet, Xabiast veidi lõunapoole), vaid väga ebamugavad kohad (järsud mäeküljed) on inimasustusest puutumata. Peatume vahepeal puhkepausiks Barraca rannas, kogume kokku peotäie teokarpe (jäid kõik kenasti sinna randa) ja kui on piisavalt puhatud ja päikest võetud, läheme tagasi kodupoole, veidi erinevat rada pidi, et ikka rohkem avastada oleks. Selline tore jalgsimatk.

Õhtusöök Aasia restoranis "Casa Song". See on omaette elamus. Toidu poolest on tegu tõelise gurmeerestoga (väga kõrged reitingud), kuid interjöör vajaks hädasti uuenduskuuri. Hooga mõtlesin, et see on ehk mõni eesruum, kuhu tänavalt sisse astusime. Siiski oli resto peasaal, mulje rohkem nagu 80-ndate söökla kusagil Mustamäel või Õismäel. Väga iseloomutu valgustus, väga lihtne ja kulunud mööbel. Ei mingit luksust. Teenindus oli ka küllaltki rustikaalne, siiski mitte kehv, seda ei saa öelda. Pigem harjumatu, konkreetne. Soovite süüa? Kena on, menüüd on siin. Üks teenindajatest rääkis hispaania keelt säärase aktsendiga, et kas kohalikki oleks aru saanud.

Olgu kuidas on, toidud olid igatahes maitsvad. Komplekti lisab tõelise pommi cafe con leche, õigemini cappuccino. Mustale kohvile lastakse peale purgivahukoort. Hmmmmmm. .. Homme Valenciasse, õhtul pakime seljakotid kenasti valmis.

Kõndisime 15.5km, korralik jalutuskäik :)