Sevilla IV - Flamenco

Vahel on mõni päev selline, et lihtsalt jõuad väga palju ära teha. Nii ka kümnendal novembril Sevillas. Ju oli reisituhinat ja -energiat alguses lihtsalt niivõrd palju, et ühte päeva mahtuski väga palju.

Igatahes oli üks peamisi eesmärke vaadata Sevillas autentset flamencoetendust. Valik on tegelikult päris korralik, luurame ka enne reisi põhjalikult, et missugusesse teatrisse etendust vaatama minna. Piletid on saadaval mitmel viisil, nii eelmüügist, internetist, kui ka kohapealt. Reeded ja laupäeval on tihti välja müüdud, eriti kui on turismihooaeg, või kui mingil muul põhjusel on linnas väga palju rahvast (nagu praegu, Latin Music Grammy raames).

Piletid saime hommikul kätte ühest väikesest suveniiripoest. Teatro Flamenco Sevilla osutus valituks, kõrgeima hindega flamencomeistrid siinkandis. Pileteid althõlma ostma ei pidanud, oli küll reede, kuid vabamüügis oli hommikupoole veel mõned piletid saadaval. Etendus pidi algama kell seitse, meil oli peale Alcazari külastust aega veidi üle tunni, et aega parajaks teha ja midagi süüa. 

Augustin & Co baaris kinnitame keha. Toidud on veidi teistmoodi kui siinkandis. (2012a autoreisil Hispaaniast Eestisse tulles oli eriti hästi märgata, et Austria ja Czechia (?? Tšehhi mõtlen) kandis oli menüü selline hübriid - veidi mõjutusi põhjapoolt, veidi lõunapoolt). Oliivid on vägemalt midagi sellist, mis äratuntavad on (ja maitse on põnev). Ma jään nüüd küll hätta kirjeldusega, kuid ehk olid need soojad frikadellilaadsed asjad kroketid?..

Igaljuhul on meil salatit, kroketeid praekartulitega ja oliive. Lõpuks ka magustoitu (mis on tarretise moodi, ja allpool on küpsisepuru pandud :)) ja tass kohvi (ei ole veel see õige kohv. Kolmas päev läheb ja head gurmeekohvi veel ei ole saanud). Veini (rose) ja õlut (Amstel 0%) pakutakse ka, noh mis sa hing muud veel tahad. Kõhud täis, tuju hea, edasi flamencoetendusele. Augustini baar muidu on selline paras lärmakas läbikäiguhoov (tapas-baar), koguaeg rahvast voorib ja põhjamaisest vaiksest restoranimiljööst on asi kaugel.

Flamencoetendus algab õigeaegselt. Kel soovi, võib enne seda baarist endale sobiva joogi võtta. Ütleks, et saal on 90% täis (mõned vabad kohad saalinurkades). Etendus iseenesest käib nagu kellavärk. Märkan väga palju vilumust ja kogemust, ehk veidi vähem emotsiooni ja värskust. Aga energiat ja võimu on nii et küll ja veel saab! Mikrofone ei kasutata, saal on piisavalt väike, lauljate hääled on piisavalt võimsad.

Palju erinevaid valguslahendusi (ikka punane peamiselt). Vahepeal on sooloetendused, siis tantsitakse kahekaupa. Siis on terve grupp koos laval. Nii ta läheb, tund aega. Päevas on kaks etendust, rohkem oleks vist väga raske, jalgadele on selline trall ikkagi päris suur koormus. Püüan pärast otsida, mitu flamencoteatrit sevillas on (leian 21) ja jõuan välja Feria flamencofestivalini, mida peetakse Sevillas aprillikuus. Tuleb vist minna.

Etendusest võlutud (panen vabalt viis tärni viiest sellele), on meil hotellini veel mõned kilomeetrid jalutada. Võibolla tund aega rahulikus tempos. Niikui teatrist välja astume ja ümber nurga keerame, möödub meist lähedalt (nagu tellimise peale) täistuledes (viledes?) puhkpilliorkester. Pidulikult riides orkestrandid annavad pillidele niiviisi kuuma, et ninaots väriseb ja kõrvad kipuvad kurdiks jääma. Marsisammul minnakse kirikuni, seal vähehaaval jääb kogu rongkäik seisma ja pillid vakka. Küllap on jälle mõni oluline kiriklik tähtpäev. Väga huvitav kogemus on, kui oled juba üsna emotsioonidest üles köetud (flamenco) ja siis saad sellise magustoidu (ootamatu live-orkester tänaval) veel sinna peale. Täielik wow-efekt.

Pidu, pillerkaar, festivalid ja kontserdid siinkandis ei lõpe vist küll kunagi. Või noh.. kui üks lõpeb, siis teine algab. Või on lihtsalt mitu festivali või pidustust korraga käsil. See melu muidugi haarab kaasa ka, tekitab elevust, head tuju, tahtmist ka lauda istuda, süüa ja juua, elada elu nagu vahemereäärne rahvas muiste. On muidugi väiksemaid tänavaid, väiksema meluga. Väsimus tuleb peale alles hiljem, vaikselt hotellitoas päevamuljeid sirvides. Hotell ise on samuti mitte kõige uuem, arvatavasti seitsmekümnendatel ehitatud, vähemalt sisedisain on võiks sellele viidata. Kuid tuba on aus, madratsid mugavad ja sooja vett antakse ka.

Päeval kõnnime kokku 10km.