Sevilla III - Real Alcazar

Real Alcazar. Kuninglik kindlus, kuninglik loss, palee, häärber - umbes nii võiks ta tõlkes kõlada.

E-piletiga saame lõviväravatest sisse ja võtame aega, et rahulikult ringi vaadata. Alcazar'iga on nagu Alhambraga - ta lihtsalt tõmbab enda poole. Ja kui ta juba siin on, siis kindlasti tuleb sisse astuda. Sevillas on mõned väiksemaid sarnased kohad veel, kuid üks ja ainus Real Alcazar on magnet, mis taas inimesed üle maakera siiakanti kokku toob.

Ligi tuhandeaastane ajalugu on siin igal ajal näha ja tunda. Araabia perekonnad joonestasid esimesed eskiisid kusagil aastatel 910 +,-, ja sealt edasi on hooneid nii juurde ehitatud, kui ka väga palju muudetud. Suuremad tööd ja peamise hoonestiku väljaehitamine jääb 12-13 sajandisse. Islamikalifaadid valitsesid Andaluusiat 13.sajandi keskpaigani, siis läks võim Kastiilia kuningate kätte, kes kujundasid hooned kristlike vaadete järgi ümber; hoonete põhiplaan siiski säilis.

1360 aastatel hakkas palee ümber kujundama Pedro I, palju kasutati Mudejar-stiili, sellest ajast on palju arhitektuuridetaile säilinud ka tänapäevani. Vaadates täpselt välja viimistletud detaile erinevates tubades, saalides ja siseõuedes, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas omal ajal olid võimalused ehituskunstis lõputud. Väga palju on vaeva nähtud, ilmselgelt on aega kulunud kuid ja aastaid, võibolla isegi aastakümneid, et selline filigraanne tulemus saavutada.

Asja teine pool on seda kõike tänapäeval korras hoida. Hispaanlane on suurejoonelise loomuga ja Barcelona katedraali ehitatakse siiamaani, sama lugu on mitmete teiste grandioossete projektidega maailmas. Selle kõrval on Alcazar muidugi mikroprojekt, kuid et seda detailsust kõike koguaeg täies hiilguses hoida.. ilmselt napib selleks praegusel ajal vahendeid ja seda on mitmes kohas ka näha. Midagi siiski koguaeg tehakse - on näha tellinguid, värvipotte ja pahtlijuttidega pükstes ehitusmehi.

Rahulikult jalutades ja süvenedes võib palees vabalt päeva veeta. Mõned tunnid siseruumides, mõned tunnid ümber laiuvates aedades. Söögikohad-kohvikud on samuti olemas, kel kõht vahepeal tühjaks kipub minema. Suveniiripood ei paku mitte ainult head valikut kohaga seotud asjakesi, vaid ka üsna mitmekesist kirjandust ja fotoraamatuid Hispaania arhitektuurist ja kultuurist üldisemalt.

Igaljuhul oleme külastusega väga rahul. Kohati on selliste kohtade nn vibe' edasiandmiseks pea et võimatu sõnu kasutada. See tähendab, võimatu sõnadega kõike edasi anda. Samuti pildid - nad ju veidi midagi räägivad, kuid et täielikult aru saada, tuleb ikka ise kohale minna. Siin on lihtsalt üle tuhande aasta niivõrd erinevad kultuuri, arhitektinägemust ja meistrikätt, ja seda kõike lihtsalt ühe blogipostitusega ära ei kirjelda :-)

Piltide valimisega siia on samuti raskusi. Tahaks hästi palju jagada, kõikidest kohtadest, igast detailist. Kohapeal sai muidugi ruttu selgeks, et mida vähem pilte, seda parem - lihtsalt ole kohal ja naudi, siis on elamus ehedam ja jääb ka eredamalt meelde. Mõne foto siiski tegime - no ei saanud täitsa ilma selleta.

Kui jutt juba fototehnika peale läks. Siis kaasas oli jälle traditsiooniline digikaamera (Samsung NX1) kahe väga hea objektiiviga. Taskus aga nutitelefon, mis kvaliteedi poolest veel peegelkaameraga võistelda ei suuda, kuid mis on lihtsalt väga mugav taskust välja võtta. Seekord siis niiviisi, et neli viiendikku piltidest on tehtud telefoniga. Trend näitab sinnapoole, et järmisel reisil võib tavakaamera lihtsalt koju jääda. Samas, kui on seljakotireis (nagu meil seekord oli), siis 2-3kg fotovarustuse pealt kokku hoida oleks küll väga tore.

Taskukaameraks oli täpsemalt Samsung S22 - sellel on küll peal kolm kaamerat, kuid rahuldava kvaliteediga pilte teeb ainult nn põhikaamera; lainurk ja tele ajavad küll (heas valguses) asja ära, kuid piltidel ei ole detaili hiljem ollagi, eriti kui valgusolud ei ole ideaalsed. Samuti, piltide nurkades-servades on korraliku pildi asemel miski udune muda.. On veel arenguruumi, nuti(telefoni)kaameratel.