Sevilla II
10.nov, kolmas reisipäev
Selline lihtne ja valgusküllane tuba võtab meid hommikul vastu. Klaasid teevad seinale huvitava valgusemängu.
Ümbruskonnas on väikesed madalad majad, kahekordsed ridaelamud. Tihedalt on kogu saadaolev maa täis ehitatud, nagu oleks keegi laevas mööblit planeerinud. Kuid ruum on samas lahendatud ka väga praktiliselt - pesu saab kuivatatud, kliimaseade saab seinale paigutatud ja on ka ruumi jalakäijatele, kes hommikuti koeraga jalutama tahavad minna.
Metrood on Sevillas midagi trammi ja rongi vahepealset ja jaamades on platformi servades turvatarad, mille uksed avanevad sünkroonis metrooustega. Nii teistsugune seltskond ja omapärased näod on igal pool! Põhjamaa rahvast kohtab pigem kesklinnas, vaatamisväärsuste juures.
Hommik on endiselt kuidagi unine ja õlad kanged (ei ole lihtsalt täislastis seljakotiga harjunud kõndima), kuid kerge hommikueine kohviga ning soe päike mõjub turgutavalt. Päike! Novembrikuus tundub see peaaegu imena! Laseme päikesele nägu paitada oma pool tundi kindlasti.
Kohvidegusteerimisega on ka kenasti algust tehtud :) Kui juba Hispaanias, siis alati Cafe con leche ja ootan põnevusega, mis maitsega kohvi sedakorda pakutakse. Siin esimel hommikul küll väga midagi kiita ei ole - kohv on küll kohv, kuid kirbe ja maitsetu. Luristan kohvi siiski lõpuni ja hindeks panen kolm pika miinusega.
Huvitav, kas me saame täna Real Alcazar' paleesse sisse? Saba värava taga on pikk, piletid (veebilehelt) saame alles kella 14-ks, jääb veidi aega parajaks teha. Jalutame päikselise ilmaga meeleldi ja linn on kindlasti piisavalt suur ja mitmekesine, et aeg liiga üksluiseks ei läheks. Sevilla mõjub kuidagi väga väärikana enda ajalugu täis tänavate, suursuguse arhitektuuri ja hispaanialikult uhke olekuga. Kui melu aeg-ajalt veidi kaoseline tundub, on see igal juhul kontrollitud kaos. On harjutud rahvarohketes kohtades sujuvalt hakkama saama, ollakse viisakad ja üksteisega arvestavad ka siis, kui kõik on nagu kilud karbis.
Põnev on liikuda uutes paikades, seninägemata kohtades. Püüan silmaga haarata niipalju kui võimalik, kõrvaga samuti kuulata niipalju kui võimekust on. Rõõmsameelne hommikupoolne sagin on igal pool, poekesed juba avatud, restod-kohvikud samuti. Iga tänav pakub midagi uut ja huvitavat, omamoodi perspektiivi ja konteksti, ajamärke ja avastusi. Püüan taskuse vahel mõne foto ka, digisahtli lõputusse sügavikku.
Sujuvalt inimestega kaasa liikudes jõuame miski hetk välja Setas de Sevilla juurde - moodne puitehitis vanalinna põhjaosas. See oli eraldi külastusena kaardile märgitud, kuid kui ta juba siinsamas on .. vaatame siis kohe :) uurin-puurin veidrat ehitist üksisilmi, kuid mitte ükski detail ei puitu ei meenuta. Väidetavalt on seda (Soome mänd) siiski palju, ja tegu olevat maailma suurima puitkonstruktsiooniga.. ehitusel oli ka omajagu väljakutseid ja eelarve läks muidugi jälle lõhki, kuid .. huvitav ehitis sellegipoolest ja praegu sõidetakse seda juba vaatama igalt poolt maailmast. Üleval "katusel" on ka selline väike promenaad või rada, kuhu pileti lunastades jalutama pääsed. Samuti ulatub osa ehitisest üle tiheda liiklusega tänava. Nii et igal juhul väga põnev ehitis ja ilmselgelt on arusaadav, miks see arhitektidele ja inseneridele väljakutse oli.
Ei saa öelda, et niisama tänavail jalutamine oleks igav tegevus. Üsna lähedal siit on vaiksel tänaval väike kohvibaar, püüan taas õnne uue Cafe con Leche'ga. Soliidses eas peremees toob kõigepealt klaasi vett, seejärel kuuma kohvi piimaga. Küllap on ta õige mitutuhat külalist siin enda väikeses kohvikus aja jooksul teenindanud. Teenindus ja kohviku hõng olid päris head, kohv ise siiski mitte.. igaljuhul oli selleks ajaks piisavalt aega möödas, et vaikselt hakata tagasi kesklinna poole liikuma. Alcazari külastus oli ees ootamas.
Comments
Post a Comment